KAS OLED PIISAVALT VANA?

 Lehele sisenemiseks kinnita, et oled täisealine.

 

Jah, kinnitan!
Ei, olen noorem!

Juurdepääs keelatud

Teie juurdepääs on Teie vanuse tõttu piiratud!

Vesi

03.04.2020

Vesi ehk divesinikmonooksiid on keemiline ühend molekulaarse valemiga H2O. Üks vee molekul koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.

Vesi on üks kõige levinumatest ainetest nii Maal kui ka universumis: molekulaarsetest ainetest on vesi leviku poolest kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).

Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik tuntud elusorganismid, kes koosnevad suures osas veest, mõned vees elavad organismid isegi kuni 99% ulatuses.

Vee esinemine vedelal, tahkel ja gaasilisel kujul on hädavajalik eluks Maal kuna asub Päikesesüsteemi elamiskõlblikus osas. Kui ta oleks Päikesele natuke lähemal või natuke kaugemal (umbes 5% võrra, 8 miljonit kilomeetrit), oleks vähem tõenäoline, et kõik need kolm vormi eksisteeriks Maal üheaegselt.

Vesi katab ligikaudu 70% Maa pinnast, olles pidevas ringluses.

Vett, mis on jaotatud meie planeedil nimetatakse hüdrosfääriks, selle umbkaudne maht Maal on 1,338 000 000 ruutkilomeetrit. Vesi on atmosfääris väikeste tilgakeste ja jääkristallide kujul pilvedes, udus ja sudus, vedelas olekus meres, ookeanis, jõgedes, järvedes ja veehoidlates, tahkel kujul liustikes ja lumes. Vee jaotus maal on järgmine: suurim osa (97%) on ookeanide soolvesi, magevesi moodustab ainult 3% hüdrosfäärist; 99% mageveest paikneb jäämütsides, liustikes ja põhjavetes ning ainult 0,3% pinnaveekogudes.

Vee karedus on lahustunud magneesiumi- ja kaltsiumiühendite sisaldus looduslikus vees.

Magneesiumi- ja kaltsiumiühendite kontsentratsiooni järgi mingis vees saab rääkida karedast veest ja pehmest veest.

Eristatakse järgmisi kareduse liike:

Karbonaatne karedus ehk mööduv karedus on põhjustatud kaltsiumi- ja magneesiumiühendite (CO32- ja HCO3-) esinemist vees. Sellise vee karedus kaob vee keetmisel, ehk vesi muutub keemilise reaktsiooni käigus kaltsiumkarbonaadi ja magneesiumhüdroksiidi sadestumisel pehme(ma)ks

Mittekarbonaatne ehk jäävkaredus ehk püsikaredus on vee karedus, mis on põhjustatud erinevalt karbonaatsetest karedusest kloriididest ja sulfaatidest, mis tasakaalustavad magneesiumi- ja kaltsiumiioone. Vee kuumutamisel (millest jäävkareduse nimi ka tuleb) sellise vee karedus ei kao.

Jääkkaredus on tingitud vee keetmise järel allesjäänud karedusest viitab sellele, et keemine oli ebatäielik

Üldkaredus on mittekarbonaatne ja karbonaatne karedus kokku, seda mõõdetakse enamasti millimoolides liitri vee kohta (mmol/l).

Saksamaal, USA-s, Prantsusmaal ja Inglismaal on kasutuses spetsiaalsed kareduskraadid

Kareda vee kuumutamisel tekib katlakivi ????

Pehmet vett iseloomustab väike või olematu kaltsiumi- ja magneesiumioonide sisaldus (võrrelduna kareda veega).

Pehme veega on näiteks sood ja graniidi ning sellega sarnaneva koostisega kristalsete kivimitega kokku puutunud veed, sest neis on väike kaltsiumi- ja magneesiumisisaldus. Pehme on üldjuhul ka vihmavesi, sellist vett eelistatakse kasutada siis, kui kareda vee omadused on soovimatud või kahjulikud, näiteks tööstuses vee kuumutamisega seotud seadmetes, et vältida või vähendada nende kahjustusi. Pehmes vees vahutavad seep ja muud pesuained paremini ja neid kulub vähem, sest karedas vees olevad katioonid pärsivad nende ainete pindaktiivsust. Vees kaltsiumi- ja magneesiumiioonide vähendamist nimetatakse vee pehmendamiseks. Üks levinud meetod on nende ioonide asendamine ioniitide abil naatriumi- või kaaliumiioonidega.

Pehme vee joomine ei ole üldjuhul tervisele kahjulik, kuid kui vee pehmendamise tõttu on naatriumi sisaldus vees märkimisväärselt suurenenud, võib selle liigne tarbimine organismi kahjustada.

Mis on joogivesi ?

Joogivesi on joomiseks sobiv vesi ja selle tarvitamine ei tohi põhjustada vahetuid ega pikaajalisi tervisehäireid.

Enamikus arenenud maades on veevärgi vesi, mida kasutatakse nii maja-pidamises, kui tööstuses joomiseks sobiv, kuigi otseselt inimese joogiks või toiduvalmistamiseks kulunud joogivesi moodustab kogu kasutatavast joogiveest väga väikese osa. Põhiliselt kasutab inimene vett pesemiseks ja maastiku niisutamiseks.

Vesi on alati olnud inimestele tähtis jook. Kõigi organismide ellujäämiseks on vesi hädavajalik. Kui mitte arvestada rasva, siis koosneb inimese keha 70% massiprotsendi ulatuses veest. Vesi on ainevahetuse käigus toimuvate keemiliste reaktsioonide lähteaine või saadus ja toimib paljudes inimkehas olevates lahustes lahustina.

Paljudes maailma piirkondades ei ole inimestel joogiveele piisavat juurdepääsu joogiveele. Nad peavad kasutama vett, mis on saastunud haigusetekitajate, mürgiste ainete või liiga suure hulga lahustunud ainetega. Mingil määral aitab sellise vee keetmine, mille käigus bioloogilised haigusetekitajad hävivad ja kurnamine, mis suuremad saasteosakesed kinni peab. Sageli ei piisa sellestki. Niisuguse vee tarvitamine ei ole tervislik ning sellise vee joomine või tarvitamine toidu valmistamiseks võib tekitada pikaajalisi ja kroonilisi hagusi.

Eestis sisaldab vesi, millest toodetakse joogivett, sageli lubatust rohkem rauda ja väävelvesinikku, kohati ka baariumi, magneesiumi ja fluori. Eesti põhjavesi on kare ja põhjustab torude korrosiooni. Seetõttu peab seda enne tarbijani jõudmist vee puhastusjaamades töötlema ja stabiliseerima. Vesi pehmendatakse, kõrvaldades Ca- ja Mg-ioonid, eemaldatakse lahustunud gaasid ning lõhna ja maitset andvad lahustunud ained, vesi demineraliseeritakse (kõrvaldatakse mitmesugused katioonid ja anioonid), desinfitseeritakse (hävitatakse patogeensed mikroorganismid), puhastatakse värvi andvatest, peamiselt huumusainetest ja/või selitatakse sogasust tekitavatest lahustumata lisanditest.

Üldiselt on hea, kui joomiseks mõeldud vesi võimalikult vähe kõrvalisi aineid sisaldab, aga see nõue ei ole absoluutne. Joogivesi peaks sisaldama väikeses koguses sooli, peamiselt kloriide.

Destilleeritud vesi, kus kõik lisaaine puuduvad on mürgine.

Destilleeritud vesi - on destillatsiooni teel saadud (aurustunud ja seejärel kondenseeritud) ja lahustunud lisandites peamiselt sooladest puhastatud vesi. Destilleeritud vee regulaarne joomine on inimesele kahjulik, kuna soolavaba vesi viib soolad organismist välja, kahjustades rakke. Soolade ülekülluse korral võib arst siiski destilleeritud vee joomist soovitada.

Mis on mineraalvesi ?

Mineraalvesi on vesi, mis sisaldab mineraal- või teisi lahustunud aineid, mis annavad veele maitse või terapeutilise omaduse. Soolad, väävliühendid ja gaasid on kõige tavalisemad ühendid, mis võivad olla lahustunud vees.

Eestis loetakse mineraalveeks vett, milles on mineraalainete sisaldus üle 2 grammi ühe liitri kohta. venemaal ja USA-s loetakse mineraalveeks vett, milles on mineraalainete sisaldus üle 0,25 grammi ühe liitri kohta.

Traditsioonilist mineraalvett võib kasutada või tarbida kohe leiukohast, näiteks ravilistel eesmärkidel spaad või tavakasutuses kaevud. Sarnaselt antiikajaga on ka tänapäeval paljudesse mineraalvee leiukohtadesse koondunud turismikeskused– nõnda on tekkinud mitmed spaalinnad (näiteks Tšehhis asuv Karlovy Vary) ja vesiravihotellid.

Eesti tähtsamad mineraalvee leiukohad on: Kärdla, Kuressaare, Häädemeeste, Võru ja Värska.

Tänapäeval on mineraalvett sageli serveeritud pudelites, tehes selle nõnda kättesaadavaks paljudele inimestele. Poest ostetud vesi võib olla kas gaseeritud või naturaalne.

Reisid mineraalvee leiukohtadesse, kus saaks otseselt kokku puutuda mineraalveega, väga harvad ja sageli võimatud, sest tavaliselt on need era- või kaitse all olevad alad.

Mineraalveeallikates ravimist nimetatakse balneoteraapiaks, mineraalvee raviomadused ja mõju tervisele uurib balneoloogia ehk kümblusteadus.

Balneoloogia seisukohalt saab mineraalvee liigid jagada kolmeks:

  • Söögivesi -mineraalainete sisaldus alla 1g/L
  • Ravi- söögivesi -mineraalainete sisaldus 1-10gr/L
  • Ravivesi -mineraalainete sisaldus üle 10gr/L

Teatud geoloogilised tingimused loovad loodusliku mulliga (gaseeritud) vett. Peamiselt võib sellist vett seostada vulkaanilise aktiivsusega, vulkaanilisest kihist pärit veega (looduslik karbonisatsioon). Looduslik mull (süsinikdioksiid looduses) aitab alati absorbeerida mineraale kõrgel tasemel.

Mineraalvett hinnatakse eelkõige lahustunud mineraalainete sisalduse mg/L kohta, pudeli etiketil peavad olema andmed esitatud. Kõik mullivabad mineraalveed on madala mineraalsusega, kuna paiknevad maapinna erinevates kihtides.

  • Ülimalt madal 0-50mg/L
  • Madal 50-250mg/L
  • Keskmine 250- 800mg/L
  • Kõrge 800- 1500mg/L
  • Väga kõrge 1500 mg/L
  • Väga rikkalik 3000 ja rohkem mg/L

Mineraalvee kareduse määramiseks jälgitakse kaltsumi (Ca) ja magneesiumi ( Mg) taset:

  • Pehme 0- 17,1 mg/L
  • Kergelt kare 17,1- 60 mg/L
  • Keskmiselt kare 60- 120 mg/L
  • Kare 180 mg/L

Mineraalvee happelisus- vee pH mõõdab vee happesuse või leeliselisuse taset

  • Happeline pH 5-6,7
  • Neutraalne pH 6,7-7,3
  • Kergel leeliseline pH 7,3- 7,8
  • Leeliseline pH 7,8- 10

Mineraalvee puhtus näitab kui hästi on vesi kaitstud ning selle määrab vee nitraaditase

  • Parim 0-1 mg/L
  • Väga hea 1-4mg/L
  • Hea 4-7mg/L
  • Aktsepteeritav 7-10/ L
  • Joogikõlbulik 10-50mg/L

Mineraalvee karbonisatsooni tähistused ja soovitusliku joomistemperatuurid

Still- mullivaba, 12 C

Light- vähesed mullid, 14 C

Classic- klassikaline, sädelev, tugevamad mullid 16 C

Vett võib juua igalt temperatuuril, mida külmem vesi, seda vähem me tajume erinevaid maitseomadusi.

Praegu on maailmas üle 3000 mineraalveebrändi.

Veevajadus sõltub mitmetest füsioloogilistest ja tegevusega seotud asjaoludest:

  • vanusest
  • töö ja tegevuse iseloomust
  • tervislikust seisundist
  • ümbritsevast kliimast
  • suurenenud higistamisest (kuum ilm, raske kehaline töö)
  • suurenenud soolade tarbimisest

Janu tekib inimesel reeglina siis, kui organism ei saa piisavalt vett, vedelikukadu on suur või kui toiduga on organism saanud liiga palju mineraalsooli, eriti keedusoola. Täiskasvanutel on veevajadus 28–35 ml kehakaalu kilogrammi kohta (ligikaudu 1 ml 1 kcal toiduenergia kohta). Praktiliselt kõik toiduained sisaldavad suuremas või vähemas koguses vett.

Normaalse söömise puhul saadakse põhikogus veest (ca 1–1,2 liitrit) näiteks:

  • puu- ja köögiviljadest
  • suppidest
  • teest
  • kohvist
  • mahladest ja muudest jookidest

Janu korral tuleb alati eelistada tavalist ja lisanditeta joogivett. Imikutel ja lastel on veevajadus suhteliselt suurem, sest nende organismis on veesisaldus kõrgem. Kui lapsed ja noorukid, sõltumata vanusest, soovivad juua, siis tuleb seda neile alati anda, sest juua tahtmine on juba organismi signaal, et tal on janu.

Kofeiin omab vett väljutavat efekti ennekõike neil inimestel, kes ei ole regulaarsed kofeiini (nt kohv, koolajoogid, energiajoogid) tarvitajad. Ka alkohol (va õlu ja vein mõõdukates kogustes) omab vett väljutavat efekti.

Mõõdukas dehüdratatsioon, mida määratakse 1–2% kehakaalu langusega vedelike kao tõttu – toob kaasa peavalu, nõrkustunde, isu kao ja pearingluse. Dehüdratatsioon 3–5 % kehakaalust langetab vastupidavust ja jõudu ning toob kaasa tugeva kurnatuse. Dehüdratatsioon 15–25% kehakaalust on fataalne. Akuutset mürgitust on kirjeldatud lühikese aja jooksul suure koguse vedelike saamisel, mis oluliselt ületab neerude maksimaalse erituskiiruse 0,7–1 liiter tunnis.

Toitude veesisaldus:

• Köögiviljades on keskmiselt 93% (näiteks kurgis 97%) • mahlades ja piimas 89% • puuviljades 86% • kartulites 79% • lihas 68% • leivas, juustus, võis, jahus, pähklites alla 50%

Mida veel võiks teada vee kohta

• Puhas vesi ja mineraalvesi ei anna energiat, küll aga võivad maitsestatud ja/või vitaminiseeritud veed sisaldada vähesel määral suhkrut ning seeläbi anda ka energiat. Loe pakendilt! • Rohke ja kestev ülemäärane vee tarbimine koormab südant ja neerusid. • Mineraalvee tarbimisel on oluline jälgida vee mineraalainete sisaldust. • Higistamise korral on nõrgalt soolakas vesi ideaalne jook, mis taastab ka organismi soolade varud. • Kofeiini sisaldavad kohv, tee ja koolajoogid, samuti alkohoolsed joogid suurendavad vedeliku väljutamist organismist, kuna kiireneb neerude tegevus ja suureneb higieritus.

Vee ja veini sobivus

Mineraalide kogus vees, ph, CO ning vee temperatuur tekitavad suus teatud tundeefekti ehk suutunde (mouthfeel). See on toidu ja veini ning veini ja vee sobitamisel peamine kriteerium.

  • Kerge vein -mullita ja vähese mineraalususega vesi
  • Jõuline noor vein- mulliga vesi
  • Vana hea vein -mullita vesi
  • Mulliga vein -mullita vesi
  • Cava- mulliga vesi
  • Šampanja- mullita vesi
  • Vinage Port -tugeva mulliga vesi
  • Dessertveinid - mullita vesi pikendab maitset; mulliga vesi vähendab magusust ja elavdab veini

Vee ja toidu sobivus

Toiduga tuleb jälgida vee progresseerumise loogikat, väiksemast mullist suuremani ja lõpetuseks ilma mullita neutraalse vee juurde tagasi, et rahustada meeleelundeid. Mineraalusust tuleb arvestada mineraalsest vähem mineraalseni, vastavalt toidu maitsete järgi.

  • Ilma mullita – mereannid, kala, eelroad
  • Kerge kihin - kaaviar, salatid
  • Klassikaline mull - šokolaad, punane liha ja muud liharoad, sushi
  • Klassikaline mull -šokolaad, punane liha ja muud liharoad
  • Suur mull- suupisted, frititud ja rasvane toit,hamburger,pitsa, austrid

“Kui võtad, võta vett vahele!”

Kasutatud allikad:

https://en.wikipedia.org/wiki/Water; https://et.wikipedia.org/wiki/Mineraalvesi; https://en.wikipedia.org/wiki/Mineral_spring;
https://toitumine.ee/energia-ja-toitainete-vajadused/vesi; http://www.finewaters.com/water-and-food-matching/matching-harmonizing-pairing/72-matching-water-with-food

 

Inga Hermanson
Junior Sommeljee nr 433
 
Tekst kokku pandud ajakirjanduse alustel.